Trump pole enam naljakas, vaid on ohtlik

Läinud nädalal juhtuski see, mida aasta tagasi keegi ei osanud, julenud või tahtnud prognoosida – Donald Trumpist saab vabariiklaste partei ametlik presidendikandidaat. Kahjuks on bravuurne kinnisvarategelane paadunud valetaja ja tema pendeldavad avaldused muudavad ta ohtlikuks kandidaadiks nii Ameerika Ühendriikidele kui ka Eestile.

Ma alustaks asjaoluga, mis mind Trumpi puhul kõige rohkem häirib – valetamine. Ta teeb seda pidevalt ja jultunult, pööramata tähelepanu tegelikele faktidele ega oma valede tõttu kahju saavate inimeste õiglus- või uhkustundele.

Suu suitseb

Ainuüksi tema viimase aasta valeväidetega saaks ära täita terve Äripäeva paberlehe, mistõttu ma ei hakka neid praegu eraldi esile tõstma. Õnneks on meil olemas poliitikute valetamist monitooriv PolitiFact, kelle kogutud andmetest selgub, et uurimise alla võetud Trumpi väidetest ainult 8% on tõesed või peamiselt tõesed. 15% väidetest on pooltõsi ning ülejäänud peamiselt valed (14%), valed (43%) või saanud PolitiFactilt hinnangu “suu suitseb” (19%), mis on nimetus kõige rängematele valedele.

Samuti ei heiduta Trumpi valestatistika esitlemine tõe pähe. Kuskilt nägi ta numbrit, et 93 miljonit inimest Ameerika Ühendriikides ei tööta, mispeale väitis, et riigis on tegelik töötusemäär 42%. Tol hetkel oli ametlik töötusemäär 5,3%. Ta ei viitsinud ise järele uurida või teistele selgitada, et selle 93 miljoni inimese hulgas on ka pensionipõlve veetvad inimesed ja tööhuvi mitte omavad inimesed nagu koduperenaised ja -mehed.

Olgu, Trump valetab, nii et suu suitseb. Peale selle ei saa keegi kindel olla täpselt, millist poliitikat ta ellu hakkab viima, sest tema seisukohad sõltuvad parajasti sellest, millises tujus ta on. Iroonilisel kombel selgitas Trump kohtus, et tema varanduslik väärtus sõltub samast asjast.

Ta on lugematutel juhtudel täielikult muutnud enda seisukohta paljudes küsimustes ja kuigi seisukoha muutmine ja võib-olla isegi vea tunnistamine näitavad isiku avatust ja küpsust, siis Trumpi puhul see paraku nii ei ole. Trump väidab siiani, et ta oli 2003. aastal Iraagi sõja vastu ja oli vastu isegi Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi kukutamisele. Tegelikkuses on andmed mõlema perioodi kohta, kus Trump pooldab USA sõjalist sekkumist, kuid ta jätkab nagu katkine plaadimängija.

Nagu dr. Strangelove

Kõige tabavamalt märkisid Trumpi pendeldamist vabariiklaste partei välisjulgeoleku eksperdid enda avalikus kirjas: “Ta kõigub isolatsionismi ja militaarse avantürismi vahel ning seda ühes lauses.” Vaadates Trumpi küsimustele vastamas, tekib tihti tunne, et ta mõtleb just sel hetkel sellele teemale esimest korda ja ta ise ei tea ka, mida ta lõpuks välja ütleb. Hea vastand Lennart Merile.

Tema valede ja tuulelipupoliitikate korral pole meil ega Ühendriikide valijatel tegelikku aimu, mis poliitikat Trump presidendina hakkaks ellu viima. Eestlastena peaksime mures olema, sest USA on Eesti suurim sõjaline liitlane. Mida hakkab Eesti peale, kui näiteks Trump hakkab Vladimir Putiniga sõlmima tehinguid, milles Trump on enda sõnutsi nii hea. Mis juhtub, kui Trump otsustab viia Ühendriikide väed Baltimaadest ja kogu Ida-Euroopast välja?

See kõik meenutab mulle kangesti filmi "Dr. Strangelove", mis illustreeris ilmekalt ohte, mida üks USA tuumaarsenalile ligipääsu saanud isik võib omada. Ma ei väida, et Trump on hull, aga talle kontrolli andmine maailma suurima sõjaväe ja tuumaarsenali üle valmistaks mulle muret küll.

Enam pole mõtet suhtuda Trumpi kui suure meelelahutusliku teguriga presidendikandidaadi kandidaati. Nüüd tuleb suhtuda temasse kui suure ohuteguriga ametlikku presidendikandidaati.